Sutlepa kabel pärineb eestirootslaste asualalt. Rootsi talupojad siirdusid Eesti saartele ja rannikule 13. sajandil. Nad säilitasid siin oma vaba staatuse ja ei assimileerunud eestlastega. Enne II Maailmasõda elas siin ligi 8000 rootslast. Nad moodustasid Loode-Eesti Noarootsi kihelkonna, Vormsi, Ruhnu, Osmussaare ja Pakri saarte põhielanikkonna. Kahjuks olid aga peaaegu kõik rootslased sunnitud maailmasõja keerises Eestist lahkuma.

Sutlepa kabel on ehitatud Sutlepa külas Noarootsi kihelkonnas Noarootsi kihelkonnakiriku abikirikuks. Ehitusaeg täpselt määratlemata - 1627 või 1699. Ukse väliskaarel dateering "1699", uksepiidas "1837". Muuseumi toodud 1970, püstitatud 1971-1976. Pühitsetud 1989, jumalateenistused toimuvad iga kirikliku püha teisel pühal.

Tegemist on ainulaadse sakraalehitisega. Siin on oskuslikult ühendatud talupoeglik ehitustraditsioon baroksest stiilikunstist tuntud elementidega. Interjöör kajastab 19. saj I poolt. 1837. aastaga dateeritud kantsli on teinud külatisler Johan(nes) Klingberg ja see jäljendab barokiperioodi meistri Tobias Heintze (1589-1635) töid. Dateeritud on veel altarilaud ja -võre (1810) ning oktagoonne ristimisnõu alus (1802). Plekist pärjad seintel on hukkunud meremeeste mälestuseks.

Jumalateenistused

Kabelis toimuvad viis korda aastas jumalateenistused. Teenib õpetaja Toomas Paul. Teenistused hakkavad kell 15.00 ja on avatud kõigile.

Teenistus toimub:

Vanasauna (Nätsi) tuulik

Nätsi tuulik eksponeerib 20. saj alguse Läänemaa lõunaosa suurematüübilist nelja tiivaga pukktuulikut. Ehitatud 1870. aastail Vanasauna talus Nätsi külas Mihkli kihelkonnas. Muuseumi toodud 1959, püstitatud 1959-1960.

Massiivse tuuliku kere toetub ühele sambale - emapuule. Et tuulik tööle hakkaks, tuli selle tiibadele (pikkus 8,40 m) kinnitada purjed või laudluugid ja kere sabapuust tuulde keerata. Veski on kahekorruseline. Jahvatusmehhanism hammasrataste ja suurte veskikividega asub teisel korrusel, valmis jahvatis tuleb esimese korruse jahukirstu või tangukasti. Külatuulikus jahvatati ümbruskonna talumeeste vilja kindla tasu - mati - eest. Nii võttis mölder 9 puuda (1 puud = 16,4 kg) rukki või 8 puuda odra jahvatamise pealt 6 toopi (1 Tallinna toop = 1,1 liitrit) endale. Päevas jahvatati ligi tonn vilja.

Kõrtsid olid maa ühiskondlikest hoonetest kõige arvukamad. Vanimad teated Eesti kõrtsidest pärinevad 15. sajandist. 1633. ja 1636. a Rootsi küüdiseaduse kohaselt pidi kõrtsis pakutama igast seisusest ränduritele öömaja, raha eest toitu, jooki ja hobustele heinu ning vahetatama küüthobuseid. Seetõttu tuli maanteekõrtsid varustada tallidega. Et saksad ei soovinud talupoegadega ühes olla, jagati kõrtsid lihtrahva ja härrasrahva pooleks. Kõrtside arvukus on olnud seotud mõisate õlle- ja viinatootmisega. 1823. a oli Eestimaa kubermangus (st praeguses Põhja- ja Kesk-Eestis) 1423 kõrtsi, neist maakõrtse 1112. Viinapõletamise monopol kuulus mõisale. Traditsiooniliste kõrtside ehitus Eestis katkes 1900. a seoses riikliku viinamonopoli kehtestamisega.

Kolu kõrts eksponeerib väiksematüübilist, ühe talliga maanteekõrtsi, ehitatud 1840. aastail Kolu külas Kose kihelkonnas. Muuseumi toodud 1968, püstitatud 1969-1973. Alates 1993. a tegutsev kõrts muuseumi külastajate toitlustamiseks.

Kolu kõrts eksponeerib väiksematüübilist, ühe talliga maanteekõrtsi, ehitatud 1840. aastail Kolu külas Kose kihelkonnas. Muuseumi toodud 1968, püstitatud 1969-1973. Alates 1993. a tegutsev kõrts muuseumi külastajate toitlustamiseks.

Vesiveski on ehitatud 19. saj lõpus Möldri talus Kahala külas Kuusalu kihelkonnas. Muuseumi toodud 1962, püstitatud 1964-1969. Alates 2000. a on veskisse paigaldatud selle 1:10 vähendatud koopiana töötav makett. Eksponeerib veevaestel jõgedel ja ojadel asunud väikseid kohaliku tähtsusega veskeid. Altjooksu vesirattaga veski. Kahekorruseline veskihoone murdpaest, ülemine osa rõhtpalkidest. Alumisel korrusel vertikaalse vesirattaga vesituba ja jahvatusmehhanismiga veskikoda. Ülemisel korrusel vesitoa lael vesiluugi reguleerimisseadeldis, veskikoja peal kotilagi. Kahe nimetatud lae vahel üks paar maakividest veskikive. Veski tammi salved tahutud männipalkidest. Veski lüüs ristpalkseintega, laudpõrandaga. Vesivärava luuke juurdevoolu ees üks, ülevoolu ees kolm. Paistiigi süvendi mõõtmed umbes 50x25 m, maksimaalne veeseisu sügavus 0,8 m. Üle tammi ümarpalkidest sild.

Pritsikuur on ehitatud 1928 (dateeritud) Orgmetsa külas Järva-Madise kihelkonnas. Muuseumi toodud 1991, püstitatud 1995-1996. Üheruumiline sõrestik-ehitis raudkivist alusmüüril, keskse asetusega torniga. Torni tipus tsinkplekist tuulelipp aastaarvudega "1921" (kohaliku tuletõrjeorganisatsiooni asutamisaasta) ja "1928" (pritsikuuri ehitamise aasta). Kuuri püstlaudis on värvitud rootsi punaseks.

Majanduse kiirem areng alates 19. saj II poolest ning sellega kaasnev laialdasem ehitustegevus tingis muuhulgas suurema tähelepanu pööramise senisest tõhusamale võitlusele tuleohuga. Eelkõige linnades, mõnevõrra hiljem ka maal (1870. aastatel) tekkis vajadus organiseeritud tuletõrje järele, mille alusepanijaiks said kohapeal loodavad vabatahtlikud tuletõrjeseltsid (priitahtlike pritsimeeste seltsid). Eriti ulatuslik oli seltside tegevus 1926-1937. Tänaseks annavad maal kunagi nii tegusast tuletõrjeliikumisest nähtavat tunnistust vaid keskustesse ehitatud seltsi- ja pritsimajad ning siin-seal külades kohati veel säilinud pritsikuurid. Viimased valmisid peamiselt 1920.-1930. aastail. Need olid mõeldud käsipritside, hiljem osalt ka mootorpritside ja varustuse tarvis. Väliselt oli pritsikuuride juures üheks kõige iseloomulikumaks tunnuseks torn voolikute kuivatamiseks. Tornis oli sageli ka häirekell.

Vergi võrgukuur (rannaladu) on ehitatud 19. saj ja 20. saj vahetusel Vergi rannas Haljala kihelkonnas. Muuseumi toodud 1967, püstitatud 1967-1969. Hävinud tulekahjus 1978, rekonstruktsioon 1979. Üheruumiline laeta ja laudpõrandaga ehitis.

Eisma võrgukuur on ehitatud 20. saj algul Eisma rannas Haljala kihelkonnas. muuseumi toodud 1967, püstitatud 1967-1968. Hävinud tulekahjus 1978, restaureeritud 1979. Üheruumiline laeta ja laudpõrandaga ehitis.

Hernhuutluse kui luteri kiriku äärmiselt pietistliku suuna rajajaks oli 1720. aastate algul Saksamaal krahv N. L. von Zinzendorf. 1729. aastaks jõudis liikumine ka Liivimaale. Vennaste põhiideeks oli seesmine vagadus, alandatud ja ristilöödud Kristuse ning tema vereohvri kultus. Sisuliselt oli tegemist varakristlike võrdsuse ja vendluse ideedega.

Palvemaja (hernhuutlaste palvemaja) on ehitatud 1780. aastail Paka talus Tuiu külas Mustjala kihelkonnas. Muuseumi toodud 1965, püstitatud 1966-1969. Hoone on näide nn franki kütmissüsteemist, mis Eesti alal taluehitistes ulatub ainult Lääne-Saaremaale.

Palvemaja keskosas on roovialune köök, mille kolm seina laoti palkidest, tulekollete taha jääv sein aga kivist. Lagi, mis on tavalistest kõrgeks võlvitud roovialustest erinevalt lame, on tehtud kahest, mõlemalt poolt savitatud punutud tarjast. Lakke on jäetud nelinurkne ava, mille kohale on palgilõhandikest ehitatud väike korsten. See ei ulatu aga katuseni, suits pääseb välja unkaaukudest. Kööki avaneb ka kõrval asuva palveruumi ahju suu. Nii on palveruum suitsuvaba. Köögist vasakul olev lavatsiga ööbimisruum oli mõeldud kaugemalt tulnutele.

Kalma tuulik eksponeerib arenenud jahvatusmehhanismiga nn. hollandi tuuliku puitkerega varianti. Ehitatud 1897 (dateeritud) Kalma külas Torma kihelkonnas. Muuseumi toodud 1972, püstitatud 1991-1995. Mitmekandiline pööratav pea laudkattega, peas ristvõll, mille otsa kinnituvad neli tiiba. Tiibadel roog ühes servas, tiivaredeli ristpulgad kinnituvad teatud nurga all, muutes tiiva kaarjaks ja nii paremini tuult püüdvaks. Tiivad kaeti tuule püüdmiseks purjedega. Tuuliku sisemus on jagatud vahelagedega (pikilõike joonis) kolmeks treppidega ühendatud korruseks:
alumine korrus e veskikoda, suure hammasratta ja jahukirstudega;
teine korrus e kivilagi, kahe kivipaariga ja lehtrikujuliste koludega;
kolmas korrus e koti- e teralagi, kuhu kotivinna abil tõmmatakse terakotid ja kallatakse vili laudtorudesse (truupidesse).

Kuie koolimaja on ehitatud 1878 Kuie külas Järva-Jaani kihelkonnas. 3-klassiline vallakool töötas siin 1878-1923. Muuseumi toodud 1999, püstitatud 1999-2000. Kasutusel eksponaathoonena ja EVMi pedagoogikakeskusena (lastemuuseum). Hoone teisel korrusel saab korraldada seminare ja konverentse.

Kuie kandi lastele hakkas üks kohalik vana soldat esmakordselt lugemist õpetama 1839. Esimene külakool avati Vajangu külas 1842. a, kuid 1868. a eraldas Kuie mõisnik oma talupoegade koolitamiseks hoone ehitusele 19 tiinu suuruse "Kooli" krundi. Koolimaja valmis 1878. a ja tööd alustati oktoobris. Õpetajaks sai Jüri Saarmo. Alates 1887. a oli õpetajaks Jaan Jaam. Ta oli samaaegselt ka vallasekretär.

Kuie vallakool oli 3-klassiline. Õppetöö toimus 15. oktoobrist kuni 15. aprillini. Õppeaineteks oli piiblilugu, katekismus, lugemine, kirjutamine, rehkendamine, laulmine. Nädalas oli 34 tundi, neist 6 tundi vene keelt. Talvel said lapsed ka kooli ööbima jääda. Selleks olid asemed koolmeistri toas. Kuie koolis töötas veel ka kodukool eelkooliealistele ja järelkool vallakooli lõpetanutele. 1983. a toimusid vene keele kursused. Koolimajas peeti ka pidusid. Klassitoa ees nurgas oli kolmnurkne teisaldatav lava. Sellel mängiti isegi näidendeid (näiteks "Kroonu onu").

1922. a ühendati Kuie külakool ja Einmanni kool ning õpilased viidi üle Kuie mõisa härrastemajja. Vana koolimaja jäi õpetaja eluasemeks. Eesti Vabaõhumuuseum omandas hoone õp. Jaan Jaama järglastelt 1989. a.

Hiidlaste rändpüügi maja eksponeerib mõisa poolt hiiu kaluritele Pärnu lahe äärde rändpüügi ajaks ehitatud ajutist elamut. Ehitatud 19. saj lõpus Sarvi külas Audru kihelkonnas. Muuseumi toodud 1967, püstitatud 1967-1968. Hävinud tulekahjus 1991, taastatud 1991-1996. Koosneb sümmeetrilistest pooltest: keskel kaks eluruumi ja äärtes eeskojad, kus hoiti kaljatünni, õllevaate jms. Hoonet poolitab tellistest soemüür, sellega külgneb kummaski eluruumis korstnaga ühendatud pliit. Mõlema eluruumi tagaseinas on magamislavats viiele mehele. Voodivarustus ja õlekott oli igal kaluril kaasas. Paatkonna naiskokk magas tavaliselt akna all puuvoodis. Keset ruumi paiknes kitsas laud kahe pika pingiga. Igaühel oli laua ääres kindel koht, oma tagavarasid hoiti laua all riiulil. Hoones pidi olema käepärast tuletikke, leiba, soola ja ämber joogiveega. Ükski paatkond ei lahkunud ilma neid varusid enda järel täiendamata.

Sutlepa tuulik on ehitatud 1748 (dateeritud) Vormsi saarel, 19.-20. saj vahetusel veetud mandrile Pelmäse tallu Sutlepa külla Noarootsi kihelkonda. Töötas kuni 1948, muuseumi toodud ja püstitatud 1958. Tiibade pikkus 4,57 m. Kere toetub jämeda samba otsa ristipidiselt kinnituvale pöörpakule, millele toetuv vahelagi jagab tuuliku alumiseks ja ülemiseks korruseks. Alumisel korrusel veskikivide reguleerimise pillpakk ja jahukast; ülemisel korrusel võll hammasrattaga ja kivid koos koluga. Pöörpakul tekst nimedega ja aastaarvuga "1748", kere laudise siseküljele sisse lõigatud purjekate kujutisi ja maagiline labürint. Trepi allosas kere küljes sabapuu.

Ülendi tuulik on ehitatud 1860 (dateeritud) Pihlamaa talus Ülendi külas Reigi kihelkonnas. Muuseumi toodud 1971, püstitatud 1972-1974. Tiibade pikkus 4,26 m. Tuuliku kere raamistik kaetud püstlaudadega, umbes meetri kõrgune jalg on laotud tahutud palkidest, ristnurkadega. Kere toetub jämeda samba otsa ristipidiselt kinnituvale pöörpakule, millele toetuv vahelagi jagab tuuliku alumiseks ja ülemiseks korruseks. Alumisel korrusel veskikivide reguleerimise pillpakk ja jahukast; ülemisel korrusel võll hammasrattaga ja kivid koos koluga. Trepi allosas kere küljes sabapuu.

Kotlandi tuulik on ehitatud 1871 (dateeritud) Annuse talus Kotlandi külas Kihelkonna kihelkonnas. Töötas kuni 1963, muuseumi toodud 1968, püstitatud 1969-1970. Tuuliku kere raamistik kaetud püstlaudadega; 2,56 m kõrgune nürikoonuse-kujuline jalg on laotud murdpaest ilma sideaineta. Kere toetub jämeda samba otsa ristipidiselt kinnituvale pöörpakule, millele toetuv vahelagi jagab tuuliku alumiseks ja ülemiseks korruseks. Alumisel korrusel veskikivide reguleerimise pillpakk ja jahukast; ülemisel korrusel võll hammasrattaga ja kivid koos koluga. Trepi allosas kere küljes sabapuu.

Leedri tuulik on ehitatud 1876 (dateeritud) Peedu talus Leedri külas Kihelkonna kihelkonnas. Töötas kuni 1958. Muuseumi toodud 1968, püstitatud 1968-1970. Tuuliku jalg on 3 m kõrgune nürikoonus, 189-st raiutud dolomiitplokist. Tiivad umbes 6 m pikkused. Kere toetub jämeda samba otsa ristipidiselt kinnituvale pöörpakule, millele toetuv vahelagi jagab tuuliku alumiseks ja ülemiseks korruseks. Alumisel korrusel veskikivide reguleerimise pillpakk ja jahukast; ülemisel korrusel jahvatusmehhanism. Trepi allosas kere küljes sabapuu.

Nasva võrgumaja on ehitatud 1876 (dateeritud) Pekri talus Nasva külas Kaarma kihelkonnas. Muuseumi toodud 1966, püstitatud 1967. Üheruumiline, laeta ja poolpalkidest põrandaga ehitis.

Toomalõuka võrgumaja on ehitatud 1880. aastatel Lõmala rannas Toomalõuka külas Anseküla kihelkonnas. Muuseumi toodud 1967, püstitatud 1967-1968. Üheruumiline, laeta ja lõhandiklaudadest põrandaga ehitis, mille ees poolpalgist sild.

Alvi võrgumaja on koopia dateeritud hoonest, mis ehitatud 1903 Alvi rannas Valjala kihelkonnas. Ehitatud muuseumis 1980. Üheruumiline, põranda ja laeta ehitis. Hoone mõlemas otsas lai kolmele ümarpostile toetuv ulualune.