20. sajandi algusest

 

Vanarahva tarkus ütleb, et „aeg teeb oma töö”. Ei lähe see „aja töö” mööda ka inimese eluasemest – aastakümnetega muutuvad majad, õued, külad.

 

Varem eksponaatõuel paiknenud Virumaa 19.-20. saj vahetuse Kutsari ostutalu rehemaja oli samm edasi suitsumajast, sest rehetoa ja kambrite vahel paiknes eraldi köök, majal oli korsten. Paraku sai Kutsari taluõue saatuseks muuseumis läbi elada uue sünd vana hävingu kaudu. 2001. a hävitas tuli 1891. a ehitatud rehemaja palkidest eluosa, alles jäi paekivist rehealune. Sellises olukorras oleks ka endisaegne praktilise meelega talumees säilinud kiviseintele pilpakatuse peale löönud ja saanud sellega küüni või kuuri, nii nagu vaja oli. Ka vabaõhumuuseumis on nii tehtud.

 

Sajandivahetuseks olid Eesti külapildis juba tuntud eraldi ehitatud elumajad, mida jõukamad ja nõukamad ostutalude peremehed hakkasid ehitama 19. saj keskpaigast alates. Väliselt olid vanemad kastitaolised kelpkatusega nn taluhäärberid lähedased lihtsale barokkmajale. Seevastu 20. sai ehitatud elamud meenutasid oma keskse katuseärkli ja verandaga klassitsismi põhijoonist. See hoonetüüp levis maale nii alevite kui linnaagulite eeskujul ning leidis laialdast kasutamist. Paljud Eestimaa pered elavad praegugi sellistes majades.

Vabaõhumuuseumi Kutsari taluõuele on vana rehemaja kõrvale kerkinud uus „ajakohane” elumaja, mille vundamendikivil aastaarv 1909. Aeg peatub meie jaoks siin talus 1930. aasate lõpus. Näeme, kuhu oli Eesti talu kodukultuur jõudnud 20 lühikese iseseisvuse aastaga (1918-1940). Taluõu ise on oma uue elumaja järgi saanud liitnime Kutsari-Härjapea.

Jõhvi kihelkond, kust pärineb uus elamu, oli 20. sai 1. poolel viljakate ja hästi haritud maadega jõukal järjel kant. Võide küla 32 talu seas oli Härjapea üks suuremaid (põldu 10 ha, lisaks karjamaad ja metsa). Nii talu kui kogu küla jõukusele pani aluse elav kauplemine Peterburi turul, kuhu viidi hobusekoormatega kõiki põllu- ja karjasaadusi. Härjapea peremees tõi seal teenitud raha eest uhket linlikumat kraami oma uue elumaja sisustamiseks, ka saaliahjude neorenessans-kahhelkivid on Peterburi päritolu. Taluelu edenedes rajati suur õuna- ja marjaaed, suvel rõõmustasid silma õitsevad lillepeenrad.