Ekspositsioon
Lühidalt Eesti talurahvaarhitektuurist
Paesel Eestimaal on inimesed iidsetest aegadest elanud metsade keskel, kummardanud pühi puid ja ammutanud neilt elujõudu. Mets on praegugi meie rikkuseks.
Ligi 4000 aastat harime ka oma põlde - oleme maailma põhjapoolseim põlluharija rahvas. Meie loodus ja aastatuhandeid paikne eluviis on kujundanud eestlaste kodutalu laadi ning näo.
Maarahva traditsioonilised ehitised olid enamasti talvesüdames langetatud männi- või kuusepuust, mõnikord kivist. Veel 20.sajandi algul võis mõnes õuenurgas näha roigastest püstkoda, suvekööki - sellistes elasid juba kiviaegsed kütid-kalastajad. Enamus õuehooneid olid/on aga ristnurgaga liidetud rõhtpalkidest. Nii ehitas eestlane vähemalt 1000 aastat - 20.saj.alguseni.
Põhja-ja Lääne-Eestis, kus paas käepärast, laoti sellest sideaineta sepikodasid ja suvekööke, savimördil rehealuseid, 19.sajandi keskpaigast lubimördil pae-ning raudkivist talle, lautu jm. Katust kattis sisemaal rukkiõlg, rannarahval roog, mõnel tuleohtlikul hoonel paeplaadid või kisklauad (palgist lõhestatud lauad); 19.saj. keskelt ka pilbas, laast või sindel.
Eesti taluõuel asusid hooned üsna vabalt ümber avara õuemuru, neist elurehi enamasti esiküljega lõunasse ja seljaga külmade põhjatuulte poole ning varaaidad nii, et neid oli aknast näha. Õue piirasid kivi- ja puutarad ning varjasid haljad õuepuud.
Olulisim ja ühe rahva ehitustavasid kõige paremini iseloomustav hoone talus oli elumaja. Eestlased elasid hiljemalt 16.sajandist (teateid 14.saj) 19.sajandi lõpuni meile ainuomases rehemajas ehk, nagu saarlased ilusti ütlevad, elus. Selle suure katuse all olid põhjamaisele viljakasvatajale sobilikult ühendatud koguka ahjuga kuumaks köetav rehetuba (Lõuna-Eestis ` rehetare` ), kus sügisel kuivatati partel vilja ja talvel elati; avar rehealune, kus vilja peksti-tuulati ja talvel peeti hobuseid-künnihärgi, ning külm kamber. Eluruume hakati kohendama talude päriseksostmise aegu 19.sajandi II poolel. Kambrid muudeti köetavaks, neid ehitati mitu ja laudpõrandaga. Mõnel pool said ahjud korstnad ja toitu hakati kolde asemel keetma pliidil.Samal ajal ehitasid nõukamad Mulgimaa peremehed endale juba rehest eraldi häärbereid. Vanade taluhoonete - aida, lauda, sauna, sepikoja, keldri - kõrvale kerkisid siis eraldi tallid, viljakuivatid, küünid. Enne II ilmasõda sai mõnigi maja kodukaunistamisliikumise käigus laudvoodri ja värvikatte.
Tänase päevani näeb meie külades loodusesse sulavate hoonetega vanu talusid.
